Varakristlik kunst
1-2 sajandi kristliku kunsti ainsateks allikateks katakombides leiduvad seina- ja laemaalid. Tagakiusamise tõttu hakkas kristlaste arhitektuur arenema alles 4. sajandil.
Laepind jaotati kontuuridega ringideks, poolringideks ja nelinurkadeks, kuhu maaliti kergeid ja lendlevaid figuure, linde, lehevanikuid, vääte jm. Laemaalidest tuntuim on Santa Luina katakombi kaunistus Roomas. Tihti kujutati stseene surmast. Kristlased andsid ka teatud motiividele kindla tähenduse, millest kujunesid välja kindlad sümbolid. Sümboleid mõistsid ainult kristlased ja need võimaldasid rääkida pikki lugusid ristiusu ajaloost, Kristuse kannatustest jm. Näiteks tähistas lambatalle õlul kandev mees "Head karjast" (Kristus). Kala sümboliseeris kristlust, ankur - lootust, paabulind - surematust, tuvi - Püha Vaimu. Täiesti kõrvale jäeti erootiliste stseenide kujutamine ja kõik mida võidi seostada paganlike jumaluste kummardamisega.
Peale seda, kui ristiusk sai riigiusuks, tekkis kohe vajadus jumalateenistuseks sobivate ruumide järele. Antiiktempli kasutamine ei tulnud kõne allagi, seda juba usulistel põhjustel, kuid ka praktiliselt polnud see sobiv. Nii võetigi esimeste kirikute ehitamisel eeskujuks Rooma arhitektuuris levinud kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, nn basiilika. Varakristlik kirik oli lihtne pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagasid kolmeks lööviks. Kirik oli alati lääne-ida suunaline. Uks asus alati läänepoolses osas. Idaosas asetses transept - see oli kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. Transeptist tahapoole asetses poolringikujuline võlvitud ruum ehk apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külgmised. Kesklöövi seinas oli kaarestik ehk arkaad, kust langes valgus kirikusse. Seda nimetatakse valgmikuks. Valgmikud ongi basiilika põhiline tunnus. Aknad olid külglöövide välisseintes.
Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval eraldi kellatorn ehk kampaniil. Tihti võib näha ka kirikute ees sammastega piiratud siseõue, mida kutsutakse aatriumiks. Suuremates kirikutes võib kolme löövi asemel olla ka viis löövi.
Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabrina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist. Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse. Sel juhul olid kirikus olijatele näha katusesarikad.
Apsiidi süvendis asus altar. Seinu elustasid suuremalt jaolt mosaiigid, mida leidub hulgaliselt igas basiilikas. Mosaiigis kasutasid roomlased erinevat värvi siledaid marmori tükikesi. Need polnud küll väga kirkad, kuid võimaldasid edasi anda erinevaid värvivarjundeid. Kasutati ka värvilise klaasi tükikesi. Valitsevad värvid olid heleroheline ja kuld, samuti ka lilla ja ooker. Mosaiikidel kujutati sümboleid ja igasuguseid piiblilugusid. Kõik figuurid on rikkalikult rõivastatud, mis on ka üheks erinevuseks antiikkunsti ja keskaja kunsti vahel.
Laepind jaotati kontuuridega ringideks, poolringideks ja nelinurkadeks, kuhu maaliti kergeid ja lendlevaid figuure, linde, lehevanikuid, vääte jm. Laemaalidest tuntuim on Santa Luina katakombi kaunistus Roomas. Tihti kujutati stseene surmast. Kristlased andsid ka teatud motiividele kindla tähenduse, millest kujunesid välja kindlad sümbolid. Sümboleid mõistsid ainult kristlased ja need võimaldasid rääkida pikki lugusid ristiusu ajaloost, Kristuse kannatustest jm. Näiteks tähistas lambatalle õlul kandev mees "Head karjast" (Kristus). Kala sümboliseeris kristlust, ankur - lootust, paabulind - surematust, tuvi - Püha Vaimu. Täiesti kõrvale jäeti erootiliste stseenide kujutamine ja kõik mida võidi seostada paganlike jumaluste kummardamisega.
Peale seda, kui ristiusk sai riigiusuks, tekkis kohe vajadus jumalateenistuseks sobivate ruumide järele. Antiiktempli kasutamine ei tulnud kõne allagi, seda juba usulistel põhjustel, kuid ka praktiliselt polnud see sobiv. Nii võetigi esimeste kirikute ehitamisel eeskujuks Rooma arhitektuuris levinud kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, nn basiilika. Varakristlik kirik oli lihtne pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagasid kolmeks lööviks. Kirik oli alati lääne-ida suunaline. Uks asus alati läänepoolses osas. Idaosas asetses transept - see oli kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. Transeptist tahapoole asetses poolringikujuline võlvitud ruum ehk apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külgmised. Kesklöövi seinas oli kaarestik ehk arkaad, kust langes valgus kirikusse. Seda nimetatakse valgmikuks. Valgmikud ongi basiilika põhiline tunnus. Aknad olid külglöövide välisseintes.
Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval eraldi kellatorn ehk kampaniil. Tihti võib näha ka kirikute ees sammastega piiratud siseõue, mida kutsutakse aatriumiks. Suuremates kirikutes võib kolme löövi asemel olla ka viis löövi.
Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabrina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist. Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse. Sel juhul olid kirikus olijatele näha katusesarikad.
Apsiidi süvendis asus altar. Seinu elustasid suuremalt jaolt mosaiigid, mida leidub hulgaliselt igas basiilikas. Mosaiigis kasutasid roomlased erinevat värvi siledaid marmori tükikesi. Need polnud küll väga kirkad, kuid võimaldasid edasi anda erinevaid värvivarjundeid. Kasutati ka värvilise klaasi tükikesi. Valitsevad värvid olid heleroheline ja kuld, samuti ka lilla ja ooker. Mosaiikidel kujutati sümboleid ja igasuguseid piiblilugusid. Kõik figuurid on rikkalikult rõivastatud, mis on ka üheks erinevuseks antiikkunsti ja keskaja kunsti vahel.